Koolivaheaeg on alati meie ridu hõrendanud, nii ka sel korral.
Panime 1 l vett keema ning uurisime, mida tarka ütleb internet keemise protsessi kohta. Ja ütles, et keemine on aine üleminek vedelast olekust gaasilisse. Keemisel teivad vedeliku sees küllastunud auru mullikesed, mis üha kasvades tõusevad pinnale ja paiskavad auru vedeliku kohal olevasse ruumi. Tundsime seda auru, kui asetasime käe poti kohale.
Kasutasime Mannikese mannavahupulbrit ning tegutsesime täpselt kasutusjuhendi järgi.
Kuna meil oli vaja vooluvõrku ühendada mitu seadet, tõi pikendusjuhtme ja ühendas ära nii vahustaja kui pliidi Markus.
Kallasime keevasse vette pulbri. Pidevalt liigutades keetsime 5 minutit.
Kui käsi väsis, siis vahetati toidu segaja välja. Sandor aga teatas, et tema saab segada kauem. Kui üks käsi ära väsib, on tal teine ka olemas. Milleks siisn inimesel ikka kaks kätt. 😃
Juhis ütles, et enne vahustamist tuleb segu maha jahutada.
Jaa siis tegi suure tö ära masin. Küll on hea, et on sellised abivhendid.
Meie saime sajal ajal maasikad kausi servale kinnitada ja seda kahel põhjusel: ilus vaadata ja pärast mannavahu söömist hea veel eraldi maiustada.
Kui masin vahustamistööd tegi, proovisime mitmel korral mannavahu maitset ja jälgisime toidu värvi. Mida kauem aparaat vahustas, seda heledamaks ja kohevamaks vaht muutus.
Ega kaua ei jaksanud oodata. Lõhn oli nii hea.
